Meie seiklus algas reede hommikul Ystadi sadamas, kuhu esimene seltskond kahe autoga kohale vuras. Ilm oli meiega – taevas säras päike ja meeleolu oli ülev. Rootsi poolt tulles ongi Ystad kiireim värav Bornholmile ning laevaliini teenindas Bornholmslinjen. Sadamas hakkas silma rohkelt Taani autonumbreid, mis olid teel saarele Kopenhaageni kaudu. Meie hommikune seltskond astus hiiglasliku katamaraani pardale, mis suutis mahutada lausa 400 sõidukit. See võimas alus viis meid vaid ühe tunni ja 40 minutiga üle mere otse saare südamesse – Rønnesse. Bornholmil elab Wikipedia andmetel küll ligi 40 000 elanikku, kes jagunevad suuremate asulate nagu Rønne, Nexø, Aakirkeby, Hasle, Allinge-Sandvig, Svaneke ja Tejn vahel, kuid saarele jõudes tekkis kohe mõnus ja privaatne väikesaare tunne. Muide, neile, kes merereisi ei fänna, on olemas ka lennuühendus.
Juba kaugelt merelt tervitasid meid Rønne punased savikatused ja Püha Nikolai kiriku torn. Sadamas jäid silma hiiglaslikud elektrituulikute labad, mis ootasid oma järge, ning laeva tühjendamine autodest käis imetlusväärse profikiirusega. Kui rattad maas, võtsime suuna saare lõunapoolsele maanteele, hoides kurssi itta. Teel möödusime ka Rønne lähedale jäävast lennujaamast. Meie esimeseks elamuseks sai saare suurima veiniistanduse külastus. Huvilistel avanes võimalus 35 Taani krooni eest prooviklaasiga kohalikku toodangust mekkida ning veinipoest sai kaasa osta põnevaid kohalikke marjaveine. Samal ajal kui meie veine avastasime, küpses sealses suures grillahjus aeglasel tulel restorani õhtune liharoog, mis lõhnas paljulubavalt. Seejärel tegime kiire põike kuulsasse Dueodde randa, mis võlus meid esimesest silmapilgust. Sealt edasi kulges tee läbi Nexø ja Svaneke otse põhjarannikule, kus Allinge-Sandvigis ootas hubane majutuskoht Storløkke Feriepark. Meie käsutuses olid mõnusad ridaelamuboksid, kuhu mahtus lahedalt 4–6 inimest ning mille tegid eriti õdusaks oma köök ja privaatne sisehoov.
Õhtuks olid kõik suvepäevalised kogunenud Rønne kiidetud restorani Skafferiet. Kokku oli kohale jõudnud 20 rõõmsat seltsilist koos pereliikmetega – teismeliseeas Laur kuni soliidses eas endiselt sarmika Taavini. Toit oli maitsev, aga kahjuks võttis serveerimine aega ja tekitas segadust.
Laupäeva hommik algas ühise hommikusöögiga Storløkke Ferieparkis. Tarmo, kes on ilmselt kõige karastunum mees, oli vahepeal juba rannas hommikust suplust nautimas käinud. Päevakava oli meil tihe ja põnev, pühendatud saare suurimatele pärlitele.
Esimesena võtsime suuna saare loodeosas asuvale maalilsele Hammerhusile. Need keskaegse kindluse varemed asuvad kõrgel kaljunukil ja sissepääs sinna on kõigile tasuta. Tolle aja mõistes oli tegemist erakordselt hästi kaitstud ja muljetavaldavalt suure kantsiga, mille müüridelt avanesid lausa maagilised vaated saarele ja merele. Kohe Hammerhusi lähedal ootas meid Opaaljärv (Opalsøen) – endine graniidikaevandus, kuhu on aastate jooksul tekkinud imekaunis tehisjärv. Vaated olid lummavad ning julgemad meist ei jätnud kasutamata võimalust ujuma minna. Meie seltskonna hulljulge Erik tegi aga tõelise triki, hüpates vette umbes 10 meetri kõrguselt kaljult!
Edasi viis tee meid saare põhjaosas asuva Østerlarsi kiriku juurde, mis on kuulus oma unikaalse arhitektuuri poolest – tegemist on Bornholmi suurima ümarkirikuga. Kahjuks me seekord sisse ei pääsenud, sest kirikus oli parajasti käimas romantiline pulm. Tühjad kõhud sundisid edasi liikuma ja lõunasöögiks valitud Svaneke Røgeri suitsukalarestoran oli kümnesse tabamus. Kohti me ette broneerima ei pidanud, teenindus lendas linnutiivul ja menüü võttis silme eest kirjuks.
Pärast kehakinnitust suundusime tagasi saare kaguosas asuvasse Dueodde randa. Kuigi osa meist oli seal juba eelmisel päeval luurel käinud, oli ilm seekord tunduvalt tuulisem. Ranna teeb eriliseks täielikult puutumatu loodus ja uskumatult peenike valge liivakella liiv, mis lausa krudises jalgade all. Kõrreliste taimedega kaetud liivaluited tõid meile kõigile meelde Läti ja Eesti tuttavad rannikualad. Tuult ja lainedeis trotsides viskusid vapramad merelainetesse. Järgmiseks peatuseks oli saare südames asuv Ekkodalen ehk Kajaorg. See on 12 kilomeetrit pikk ja umbes 70 meetrit lai unikaalne org, kus heli kajab nii võimsalt, et sellest on org omale ka nime saanud. Jalutasime mööda piki orgu kulgevat matkarada ja nautisime tasuta looduse mänge. Päeva lõpupoole jõudis väiksem osa meie grupist külastada ka Bornholmi kunstimuuseumi, mida nad hiljem teistelegi soojalt soovitasid. Viimaseks vaatamisväärsuseks jäi Helligdomsklipperne põhjarannikul. See kõrge graniitkallas meenutab küll meie Põhja-Eesti paekallast, kuid on oma dramaatiliste tornilaadsete kiviformatsioonidega veelgi võimsam ja kättesaadavam ainult märgistatud kohtadest.
Laupäeva õhtusöögiks kogunesime majutuse lähedal asuvasse Gamle Posthusi restorani, kus meid ootas väga ladus teenindus. Õhtu tõeliseks naelaks kujunes aga see, kui meie lauluässad Tarmo ja Taavi võtsid üles viisi ja ärgitasid kogu seltskonna kaasa laulma. See nakatav energia kandus edasi ka hilisöösse – sotsiaalsemad meist kolisid majutuskeskuse sisebasseini äärde, kus vanu mälestusi meenutades ja laulu jorisedes veedeti unustamatuid tunde.
Pühapäeva hommiku jätsime Rønne linnaga tutvumiseks ja viimaste suveniiride ostmiseks, kuni tuli aeg seada sammud praamile, mis meid tagasi Ystadi viis. Praam oli nii viimse kohani täis broneeritud, et mõned meist pidid koduteed alustama alles hilisõhtul.
Kokkuvõttes oli Bornholmi külastus igati kordaläinud ja meeldejääv seiklus. Saare imeline loodus ja vaatamisväärsused pakkusid palju avastamisrõõmu, kuid selle reisi tõeliseks hingeks ja muutjaks oli meie võrratu ja ühtehoidev seltskond.
Vaata ka fotosid rubriigis liikmele.